Miks öeldakse peale koolitust ainult, et „toit oli hea“? Kuidas saada osalejate käest põhjalikku tagasisidet, millega on ka koolitajal midagi peale hakata? Igapäevaselt viin läbi erinevaid koolitusi, töötubasid ja seminare. Järjest enam panen rõhku tagasisidestamisele, sest selle kaudu saab vaadata kas osalejad oli rahul või mitte. See on õppeprotsessi üks osa. Näen, kui anda osalejale kätte paber, kus on mõned suunavad küsimused ja öelda, et anna tagasiside, siis on see väga üldine. Minul kui tegevuse läbiviijal pole väga midagi teha sellise tagasisidega, kus on kirjas, et toit maitses või, et kõik oli tore, hea, huvitav või mingi muu omadussõna. Kuidas aga saada osalejate käest põhjalikku tagasisidet, millega on ka koolitajal midagi peale hakata? Kui palju on teil olukordi, kus küsid osalejate käest, et kas te teate miks te siin olete ja tuleb vastus, et ülemus käskis tulla või halvemal juhul ma ei tea? Minul igatahes neid olukordi on olnud, kus osaleja tegelikult väga täpselt ei tea mis on antud koolituse eesmärk. Sealt aga juba tulevad käärid, sest kui osaleja ei tea mis talle antud tegevuses osalemine annab, siis ei oska ta ka hiljem anda efektiivset tagasisidet. Täiskasvanute koolitusel on õppija justkui ennastjuhtiv õppija, kes võtab endale vastutuse õppida, loodab iseendale ja oma arenguvõimalusele (Märja, Jõgi & Lõhmus, 2021). Olukorras, kus aga õppija ei tea miks ta koolitusel on, ei saa olla ta ka ennastjuhtiv õppija. Siinkohal on aga suur roll koolitajal, kes peaks koolituse alguses tegema selgeks osalejatele õppeprogrammi lähtekohad ja aitama neil paika panna nende endi eesmärgid antud koolitusel (Märja jt, 2021). Olukorras, kus osaleja ei ole varasemalt tutvunud eesmärkidega tuleks tutvustada koolituse eesmärke kindlasti põhjalikumalt. Tõhusa tagasiside saamisel on suur roll mõlemal osapoolel, nii koolitajal kui ka õppijal. Kui osaleja on teinud selgeks endale koolituse eesmärgid, paika pannud enda õpivajadused ning tulnud koolitusele kui ennastjuhtiv õppija on tagasiside ka põhjalikum. Koolitaja omalt poolt aga peab panema enda ja ka osalejate jaoks paika eesmärgid, mida antud koolitus täidab ja edastama need osalejatele ning looma õppijatega avatud ja usaldav suhe (Märja jt, 2021). Olukorras, kus osaleja on tulnud koolitusele, sest ülemus käskis tuleks aga kindlasti alguses tutvustada uuesti eesmärke ja seejärel laskma kõikidel osalejatel panna kirja enda isiklik eesmärk. Sellises sümbioosis peaks kõik võitma ja paberile peaks ilmuma lisaks sellele, et toit oli hea ka pikem tagasiside just koolituse kohta. Märja, T, Jõgi, L & Lõhmus, M. (2021). Andragoogika. Raamat täiskasvanute õppimisest ja õpetamisest (lk 37-38). Tallinn: Atlex OÜ. Kutsu mind koolitama! Võta minuga ühendust ja teeme koostööd! KIRJUTA MULLE

Miks on õppijakeskne lähenemine vajalik ja kelle mure see on? Kuidas veel paremini õppijakeskset lähenemist rakendada? Õppijakesksest lähenemisest õppele on räägitud Eestis juba pikalt. Tark ja tegus Eesti 2035 (2019) tulevikuvisioonis on selgelt välja toodud, et Eesti haridusmaastik peab minema rohkem õppijakesksemaks ja arvestame järjest enam mida õppija soovib ja andma õppijale rohkem vastutust. Samuti on Haridusvaldkonna arengukavas 2021-2035 öeldud, et õpe on aastaks 2035 õppijakeskne ja tulevikku vaatav ning aitab õppijal elus hästi hakkama saada (Haridus- ja Teadusministeerium, n.d.). Vaadates erinevaid tuleviku eesmärke on üpris selge siht seatud. Minu kogemus tudengina ja koolitustel osalejana on olnud tihtipeale teistsugune. Andragoogikat õppides tunnen tugevalt kuidas mina ise olen saanud kaasa rääkida enda õppeprotsessis ja olen olnud kaasatud. Kui olen käinud teiste instituutide loengutes, on olnud õppijakesksest lähenemisest asi päris kaugel. Samuti päris paljudel koolitustel olen tundnud, kuidas koolitaja on teinud ette kindla kava ja paika pannud eesmärgid ning tegevused ja selle järgi tegutseb. Õppijatelt ei uurita, mida nad ootavad ja soovivad antud protsessis õppida või kaasa võtta.  Mis üldse on õppijakeskne lähenemine? Õppijakeskne lähenemine on õpe, kus tähtsamaile kohale on pandud õppija vajadused, ootused, oskused ja õppijal on võimalik kaasa rääkida enda õpi teekonnal (Burnard, 1999, Rogers 1983, Harden & Crosby 2000). Koolitajalt või õpetajalt on seeläbi ära antud suurem vastutus ja vastutust kannab ka õppija ise (Barr & Tagg, 1995). Õppijakeskne lähenemine õppele annab selle, et õppija pole lihtsalt passiivne õppija, õppijal tekivad tähendusrikkamad seosed, õppija mõistab ja võtab rohkem vastutust oma õppes ja ta on kaasatud õppeprotsessi (Lea et al. 2003). Seega on õppijakeskne lähenemine väga kasulik õppijale, sest uued teadmised ja oskused on tema jaoks eesmärgistatud ja ta on saanud ise kaasa rääkida enda õpiprotsessis ja seeläbi on tema motivatsioon kõrgem.  Mis tegelikult põllul toimub? Uurisin täiskasvanute koolitajalt ja Tartu Rakendusliku Kolledži kutseõpetajalt Mariliis Maremäelt, et kuidas tema näeb, et on olukord õppijakeskse lähenemisega koolis kui ka koolitusmaastikul. Mariliis toob välja, et see olukord on hästi erinev ja suuresti oleneb koolitaja või õpetaja kogemusest. Ta rõhutas: “Kui lähevad koolitused ja tunnid sellesse patta, et seda on 100 korda tehtud, siis väga lihtsalt ei minda muutma neid.” Põhjuseks, miks ei muudeta koolitusi ja tunde vastavalt sellele, kes on sihtgrupp, on Mariliisi sõnul väga lihtne: “Mugav on ju kasutada neid meetodeid, mis enam-vähem töötavad ja seeläbi puudub motivatsioon midagi muuta või teistmoodi teha. Seega on see lisatöö inimesele iga kord uurida ja panna paika koolituse või loengu eesmärgid ja suunad vastavalt õppija vajadustele ja ootustele.”  Vaadates statistikat, mis on õpetajate keskmine vanus, siis tüüpiline õpetaja on naine vanuses 55-64 eluaastat (Rootalu, 2022). Minu kogemusele tuginedes on need õpetajad väga suure kogemusepagasiga ja neil on sisse töötatud omad süsteemid ja meetodid. Koolitajate keskmist kogemust või vanust hinnata on keeruline, kuna tegijaid on palju ning kaardistamine keeruline. Eesti Koolitusturu uuringus toodi välja, et enamik koolitajad on oma ala eksperdid, kes ei oma täiskasvanud koolitaja kutset (Õunapuu et al., 2022). Mingil määral võibki olla sinna see koer maetud. Erinevaid koolitusi pakkuvaid inimesi on palju. Paljud koolitajad on ka kindlasti oma ala eksperdid. Isiklikust kogemusest tundub, et paljudel koolitajatel puuduvad lihtsalt algteadmised ja oskused kuidas koolitust üles ehitada nii, et see kaasaks õppijat igas protsessis.  Kuidas lahendada seda probleemi, et riik soovib, et õpe oleks õppijakeskne, aga praktika näitab midagi muud? Lihtne on öelda, et riik ise lahendagu see mure. Jah, ma näen, et võiks olla loodud lihtne ja abistav juhend õpetajatele ja koolitajatele, et kuidas õpet õppijakesksemaks teha ja selle võiks teha ideaalis Haridus ja Teadusministeerium koostöös oma ala ekspertidega. Kuid nagu me kõik teame, siis mingi juhend või dokument ei aita üksinda sisse viia muutust. Muutuse viivad sisse ikka inimesed. Seetõttu, kui sa viid läbi koolitusi, õppepäevi, töötubasid, annad loenguid, tunde, siis proovi kõigepealt uurida, mida õppijad üldse sinult ja antud tegevusest ootavad. Läbi selle küsimuse juba kaasad õppijaid nende õppeprotsessi, arvestades nende kogemuste, vajaduste ning soovidega, oled juba õigel teel. Teiseks, saad jagada oma kolleegile või teisele koolitajale oma kogemust, et kuidas sina kaasasid õppijaid. Kõige parema muutused loovad ikka inimesed ise, kui nad hakkavad antud teemast rääkima ja üksteist toetama. Muutus ei tule üleöö aga kui me ei alusta sellega praegu, siis ei tule see mitte kunagi.  Artikkel on valminud Tallinna Ülikooli 2023.aasta sügissemestri ainekursuse „Täiskasvanukoolituse keskused ja sihtgrupid“ raames. Kutsu mind koolitama! Võta minuga ühendust ja teeme koostööd! KIRJUTA MULLE